.png)
Paljud lugejatest on ilmselt kuulnud psühholoogilisest nähtusest nimega kõrvalseisja või pealtvaataja efekt, mille põhjal inimese valmidus kriitilises olukorras kannatajale appi minna on väiksem juhul, kui leidub veel teisigi pealtvaatajaid. Appiminemise tõenäosus on seda väiksem, mida rohkem on teisi pealtnägijaid.
Üks kõige kuulsamaid päriselulisi näiteid kõrvalseisja efektist on 1964. aastal toimunud Kitty Genovese’i rünnak ja mõrv tema kodutänaval ning kortermaja vestibüülis. Paar nädalat pärast mõrva oli New York Times'i pealehe uudis sellest, kuidas 38 pealtvaatajat nägid või kuulsid rünnakut, kuid ei läinud naisele appi ega kutsunud politseid. Hilisema politseiuurimise käigus jõuti aga selgusele, et mitu inimest siiski sekkusid olukorda, karjudes ründaja suunas või kutsudes politsei. Kui Genovese’i oli teist korda rünnatud tema kortermaja vestibüülis, läks talle appi üks naabrinaine, kelle käte vahel Genovese suri.
Kas efekt üldse eksisteerib?
Juhtum tekitas aga psühholoogide seas huvi, kes on aastate jooksul kõrvalseisja efekti rohkelt uurinud nii vaatluste kui sotsiaalpsühholoogiliste eksperimentidega. Uuringute põhjal saab järeldada, et kõrvalseisja efekti tõesti esineb, kuid nähtust ei saa üldistada kõikidele situatsioonidele, kus grupp inimesi näeb pealt, kui keegi vajab abi. Ühes 2010. aastal tehtud metaanalüüsis (analüüs, kus uuritakse mitmete varasemate uurimuste tulemusi) leiti, et üldiselt on grupid küll aeglasemad appi minema kui üksikud pealtvaatajad. See erinevus aga kaob, kui pealtvaatajad tajuvad olukorda selgelt ohtlikuna ning kui aitamiseks peab füüsiliselt sekkuma.
Kõrvalseisja efekt psühholoogialaboritest väljas
Ka hiljuti avaldatud uuring, kus analüüsiti turvakaamerate salvestisi, kinnitas, et üldiselt tulevad pealtvaatajad kriisiolukorras üksteisele appi ka siis, kui neid on mitu. Amsterdamist, Kaplinnast ja Lancasterist võetud 219 turvakaamera salvestise põhjal tehtud uuringus leiti, et 91% juhtudest läks vähemalt üks kõrvalseisja kannatajale appi. Keskmiselt sekkus kolm inimest ja rohkemate inimeste kohalolu suurendas tõenäosust, et rohkem inimesi ka abi pakub. Uuringu läbiviijad toonitasid, et iga konkreetse inimese tõenäosus appi minna võib küll pealtvaatajate arvu kasvades väheneda. Kannataja jaoks on oluline siiski see, et vähemalt üks inimene tuleks talle appi. Õnneks on see uuringu tulemuste põhjal väga tõenäoline.
Allikad:
Fischer, P., Krueger, J. I., Greitemeyer, T., Vogrincic, C., Kastenmüller, A., Frey, D., ... & Kainbacher, M. (2011). The bystander-effect: a meta-analytic review on bystander intervention in dangerous and non-dangerous emergencies.Psychological bulletin,137(4), 517. Link: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21534650
Philpot, R., Liebst, L. S., Levine, M., Bernasco, W., & Lindegaard, M. R. (2019). Would I be helped? Cross-national CCTV footage shows that intervention is the norm in public conflicts.American Psychologist. Link: https://psycnet.apa.org/doiLanding?doi=10.1037%2Famp0000469
Comments